Just talking..

Kuna mul on väikesed tervislikud komplikatsioonid, siis on blogipostitustesse nädalane paus sisse jäänud, aga nüüd olen enam-vähem kahe jalaga maa peal (mitte enam pikali) ja saan peaaegu oma tavalist elu jätkata. Nimelt lõhkes mu pimesool, mistõttu veetsin mõned päevad haiglas ja nüüd juba taastun kodus. Asi paraneb ja varsti olen terve nagu purikas. :)

Vahel mõtlen, et mitte miskit ei hüüa tulles, näiteks õnnetused või terviserikked. Need võivad nii mõnegi jalust maha lüüa päevadeks, nädalateks või lausa kuudeks. Järsku haiglavoodis tilguti küljes rippudes, hakkad alles asjadest aru saama ja kõik jõuab kohale. Kuna ma olin intensiivraviosakonnas, siis jagasin kolme vanaprouaga palatit. Ja kõik see, mida ma nägin, pani elu üle järele mõtlema. Üks õhtu kui voodis lamasin ja lage piidlesin, märkasin et mu kõrval olev vanapoua, kes on väga halvas tervislikus seisundis, vaatas pikalt pisikese beebi pilte ja (arvatavasti) oma lapselaste pilte ja nuttis. Mul tulid pisarad silma ja mõtlesin, kas tõesti inimene näeb oma lõppu ette? Või lihtsalt on kurb, et ei saa sellest kõigest osa? Samal hommikul kui mind kirjutati haiglast välja, ei olnud seda armast vanaprouat enam palatis. Ma sisimas lootsin ja loodan siiani, et ta viidi lihtsalt operatsioonile või protseduurile.. Kuna mina olen alles nii noor ja armastan kohutavalt oma vanavanemaid, siis on nii raske seda kõike kõrvalt vaadata ja mõelda, et mida aastad edasi, seda vanemaks jäävad ka minu vanavanemad. Aga see on elu ja sellega peab nii kohutavalt raske südamega leppima. Minge ja kallistage oma vanavanemaid ja nautige neid tõelisi hetki nii kaua kui veel võimalik, sest sa ei tea iial, kunas sa seda enam teha ei saa.

Olge terved! :)