Ma pole siia päris pikalt midagi kirjutanud, sest tunnen, et mul on pisematsorti motivatsioonikriis. Miks? Sest ma olen hakanud mõtlema, miks ma üldse blogi kirjutan. Miks tuleb inimesel mõte hakata arutlema paarieuroste kreemide või lauvärvide üle? Vahel ma mõtlen, et ma olen ikka päris tobu, et sellise asjaga oma aega raiskan. Teisestküljest, aga miks mitte? Seda enam kui saan kasuks olla segaduses naisele, kes võib-olla läbi teiste inimeste arvustuste endale kosmeetikat soetabki ja tänu sellele peaaegu, et mitte kunagi pettuma pole pidanud. Kui aus olla, siis isegi olen päris tihti just läbi tuntud blogide millegi vapustava otsa sattunud. Ja mis peamine, mulle meeldib kirjutada, kõigepealt endale ja kui ma saan oma kirjatükiga rahul olla, siis ka teistele. Arvamuse avaldamine on mulle alati väga oluline olnud, teen seda ise ja ootan seda ka teistelt. Mulle meeldib kriitika, aga põhjendatud kriitika, sest just selle toel saab ainult paremaks tõusta. Mulle meeldivad ka ilusad sõnad, sest need motiveerivad enim. Kokkuvõttes mulle meeldib see, mida ma teen ja kogu kosmeetika-, moe-, ja ilumaailm on alati mu silmad särama pannud. Blogi kirjutades, tunnen, et olen selle maailma sisemuses rohkem kui muidu ja senikaua kuni ma ennast hästi tunnen, on kõik õige.
Küll, aga on tekkinud mul teatud kriteeriumid, mida ma blogi pidamise juures sallin ja mida absoluutselt mitte. Tahangi siia välja tuua mida mina arvan, mis on blogipidamises õige ja mis vale. Ärge kurjaks saage, sest avaldan kõigest oma arvamust. :)
Minu arvates kõige kohutavam asi blogipidamise juures on kerjamine. Kunagi ütles Iti oma ask fm-is väga õigesti, et toetajate poolt saadetud esemed on blogipidamise juures, tehtud töö eest saadud boonus. Paljud aga sisustavad oma aega vaid erinevatele brändidele ja firmadele halastuskirju saates ja sõna otseses mõttes tasuta kraami kerjates. Olen kunagi paar korda kirjutanud isegi ja siiamaani tunnen sellepärast häbi. Kui ma midagi tahan, siis ostan ise, mitte ei lähe tasuta asju nuruma. Kõige õigem lähenemine ongi see, kui mõni bränd või firma tahab sulle ise midagi saata, sest järelikult oled Sa selle välja teeninud.
Väga tihti näen blogipostitusi, mis on nö kohustusest kirjutatud. Kui sa ei viitsi kirjutada, siis palun ära tee seda. Väga halb on lugeda kirjavigu täis, ilma komadeta lonkavat teksti, mis on ruttu kokku pandud lihtsalt sellepärast, et midagi postitada oleks või blogisse liiga pikka pausi ei jääks. Pole ju raske ÕS lahti võtta ja paar sõna üle kontrollida. Ma ei tuleks selle pealegi, et postitan postituse ära enne, kui selle läbi olen lugenud. Väga paljud seda kahjuks teevad.
Kolmadaks häirib mind ahvimine. Jah, blogid on inspiratsiooniallikad, aga inspiratsiooni ammutamine ei tähenda üks ühele matkimist. Isikupäratus on üks kole asi. Ole Sina ise ja tee oma asja, ammuta inspiratsiooni ja näpsa ideid, aga ära ürita olla keegi teine.
Õnneks on blogipidamisel suuremalt jaolt siiski head küljed. Tunnen seda enim just enda peal. Ma ei ole kunagi eriti hea kirjutaja olnud. Kirjandid ei tule mul üldse välja. Kipun ennast kordama ja mõte läheb uitama. Blogi kirjutades tunnen, et olen õppinud paremini oma mõtteid paberile panema. Õigem oleks öelda ekraanile, aga sama teeb välja. Väljendusoskus on mul paranenud tunduvalt. Kui kunagi kirjandit kirjutades, mõtlesin peas välja tõeliselt häid mõtteid, siis paberile ei osanud ma neid kunagi ilusasti kirja panna, nüüd aga suudan seda palju paremini.
Kuna minu blogi kaldub rohkem ilumaailma poole, siis tänu sellele uurin internetis ja teiste blogides palju rohkem ringi. Olen saanud vägevaid nippe, ideid ja õpetusi. Väga palju olen saanud inspiratsiooni riietumisel ja meigi tegemisel. Aga, mis peamine, ma ei ahvi mitte kedagi, mitte kunagi, vaid inspireerun.
Ma ei saa selles just väga kindel olla, aga kaldun selle poole, et parandan kirjutamisega ka oma õigekirjaoskust. Ma ei kasutanud koolis ka nii palju ÕS-i kui ma seda blogi kirjutades teen. Nagu ma eelpool juba mainisin, ei kannata ma kirjavigu täis kirjutisi ja seetõttu panen ise suurt rõhku just õigekirjale. Ma saan aru, et pisikesed apsakad on mõistetavad, sest meist keegi pole imeinimene, aga teadlikult läbilugemata teksti, kus on eestlasele piinlikult räiged kirjavead, on häbi lugeda. Õnneks nendes blogides, mida mina jälgin on väga minimalistlikult selliseid inimesi, kes kirjutamisse nii suvaliselt suhtuvad.
Sellest tuli nüüd mu aegade pikim postitus, aga sain vist südamelt kõik öeldud. :D
Põhjukses, miks ma pole ammu ka Instagramis postitanud, on mu telefon. See otsustas sussid püsti visata ja mul pole mitte ühtegi seadet, millega pildistada. Õnneks saab täna mure lahendatud ja elu on jälle nutikas! ;)
Väga tihti näen blogipostitusi, mis on nö kohustusest kirjutatud. Kui sa ei viitsi kirjutada, siis palun ära tee seda. Väga halb on lugeda kirjavigu täis, ilma komadeta lonkavat teksti, mis on ruttu kokku pandud lihtsalt sellepärast, et midagi postitada oleks või blogisse liiga pikka pausi ei jääks. Pole ju raske ÕS lahti võtta ja paar sõna üle kontrollida. Ma ei tuleks selle pealegi, et postitan postituse ära enne, kui selle läbi olen lugenud. Väga paljud seda kahjuks teevad.
Kolmadaks häirib mind ahvimine. Jah, blogid on inspiratsiooniallikad, aga inspiratsiooni ammutamine ei tähenda üks ühele matkimist. Isikupäratus on üks kole asi. Ole Sina ise ja tee oma asja, ammuta inspiratsiooni ja näpsa ideid, aga ära ürita olla keegi teine.
Õnneks on blogipidamisel suuremalt jaolt siiski head küljed. Tunnen seda enim just enda peal. Ma ei ole kunagi eriti hea kirjutaja olnud. Kirjandid ei tule mul üldse välja. Kipun ennast kordama ja mõte läheb uitama. Blogi kirjutades tunnen, et olen õppinud paremini oma mõtteid paberile panema. Õigem oleks öelda ekraanile, aga sama teeb välja. Väljendusoskus on mul paranenud tunduvalt. Kui kunagi kirjandit kirjutades, mõtlesin peas välja tõeliselt häid mõtteid, siis paberile ei osanud ma neid kunagi ilusasti kirja panna, nüüd aga suudan seda palju paremini.
Kuna minu blogi kaldub rohkem ilumaailma poole, siis tänu sellele uurin internetis ja teiste blogides palju rohkem ringi. Olen saanud vägevaid nippe, ideid ja õpetusi. Väga palju olen saanud inspiratsiooni riietumisel ja meigi tegemisel. Aga, mis peamine, ma ei ahvi mitte kedagi, mitte kunagi, vaid inspireerun.
Ma ei saa selles just väga kindel olla, aga kaldun selle poole, et parandan kirjutamisega ka oma õigekirjaoskust. Ma ei kasutanud koolis ka nii palju ÕS-i kui ma seda blogi kirjutades teen. Nagu ma eelpool juba mainisin, ei kannata ma kirjavigu täis kirjutisi ja seetõttu panen ise suurt rõhku just õigekirjale. Ma saan aru, et pisikesed apsakad on mõistetavad, sest meist keegi pole imeinimene, aga teadlikult läbilugemata teksti, kus on eestlasele piinlikult räiged kirjavead, on häbi lugeda. Õnneks nendes blogides, mida mina jälgin on väga minimalistlikult selliseid inimesi, kes kirjutamisse nii suvaliselt suhtuvad.
Sellest tuli nüüd mu aegade pikim postitus, aga sain vist südamelt kõik öeldud. :D
Põhjukses, miks ma pole ammu ka Instagramis postitanud, on mu telefon. See otsustas sussid püsti visata ja mul pole mitte ühtegi seadet, millega pildistada. Õnneks saab täna mure lahendatud ja elu on jälle nutikas! ;)
Love u!
No comments:
Post a Comment